Datasets:
Tasks:
Text Retrieval
Modalities:
Text
Formats:
parquet
Sub-tasks:
multiple-choice-qa
Languages:
Estonian
Size:
1K - 10K
ArXiv:
License:
Dataset Viewer
_id
stringlengths 7
41
| text
stringlengths 501
2.72k
| title
stringclasses 10
values |
---|---|---|
p-0-Charles Sanders Peirce | 1880ndatel kasvas Peirce'i ükskõiksus oma geodeesiaameti töö bürokraatlike üksikasjade vastu, tema töö kvaliteet langes ja töö geodeesiateenistuses ei edenenud enam endise kiirusega. Aruandeid, mis pidid valmima mõne kuuga, kirjutas ta aastaid. Vahepeal kirjutas ta sadu artikleid loogikast, filosoofiast ja loodusteadusest väljaandele "Century Dictionary". Aastal 1885 ei leidnud Allisoni komisjon Peirce'il süüd, kuid uurimuse tulemustele toetudes tagandati superintendent Julius Hilgard ja mõned teised geodeesiateenistuse töötajad avalike vahendite kuritarvitamise eest. | Charles Sanders Peirce |
p-1-Charles Sanders Peirce | Peirce tegeles pisut teadusliku ja tehnilise nõustamisega ning kirjutas palju viletsa tasu eest, põhiliselt sõnaraamatu- ja entsüklopeediaartikleid ning retsensioone väljaandes The Nation, mille toimetaja Wendell Phillips Garrisoniga ta sai sõbraks. Smithsonian Institutioni direktori Samuel Langley õhutusel tegi ta tollele asutusele tõlkeid. Samuti tegi Peirce olulisi arvutusi Langley lennundusalase uurimistöö tarvis. Lootes raha teha, proovis Peirce leiutamist. Ta alustas üsna mitut raamatut, ent ei viinud ühtegi lõpule. Aastal 1888 määras president Grover Cleveland ta Assay komisjoni. | Charles Sanders Peirce |
p-2-Charles Sanders Peirce | Aastal 1890 sai ta sõbraks ja imetlejaks Chicago kohtuniku Francis C. Russelli, kes tutvustas Peirce'i filosoofiaajakirja The Monist toimetajale Paul Carusele ja omanikule Edward Hegelerile; ajakiri avaldaski umbes 14 Peirce'i artiklit. Vastasutatud Carnegie Institutionilt taotles Peirce granti oma elutööd kokku võtva raamatu avaldamiseks. Taotlus lükati tagasi; asutuse täitevkomiteesse kuulus Peirce'i vaenlane Newcomb ning selle president oli olnud mees, kes oli Peirce'i lahkumise ajal olnud Johns Hopkinsi Ülikooli president. | Charles Sanders Peirce |
p-3-Charles Sanders Peirce | Rasketel aegadel aitas Peirce'i kõige rohkem tema vana sõber William James, kes pühendas Peirce'ile oma teose "Will to Believe" ning korraldas Peirce'ile neli tasulist loengusarja Harvardis või selle läheduses. Igal aastal alates 1898. aastast kuni Peirce'i surmani kirjutas James oma Bostoni sõpradele, paludes neil annetada Peirce'i toetuseks. Vastuseks määras Peirce Jamesi vanima poja oma pärijaks eeldusel, et Peirce'i abikaasa Juliette sureb enne teda. Tänuks William Jamesi toetuse eest hakkas Peirce oma teise eesnimena kasutama Santiagot. | Charles Sanders Peirce |
p-4-Charles Sanders Peirce | Peirce'i tähtsamad puhta matemaatika alased tööd puudutasid loogikat ja matemaatika aluseid. Samuti tegeles ta lineaaralgebra, maatriksite, mitmesuguste geomeetriate, topoloogia ja Listingi arvude, Belli arvude, neljavärviprobleemi ja pidevuse loomusega. Ta töötas ka rakendusmatemaatika alal, tegeldes rakendustega majandusteaduses, inseneriteadustes ja kaardiprojektsioonide alal (Peirce'i kvinkuntsiaalne projektsioon säilitab õiged nurgad ja moonutab pindalasid vähem kui teised projektsioonid) ning töötas eriti aktiivselt tõenäosusteooria ja statistika alal. | Charles Sanders Peirce |
p-5-Charles Sanders Peirce | Alates oma esimesest artiklist seoste loogika alal laiendas Peirce seoste teooriat, mille Augustus De Morgan oli äsja taaselustanud. Suur osa seoste matemaatikast, mida tänapäeval peetakse enesestmõistetavaks, on "laenatud" Peirce'ilt, kusjuures tema panust ei ole alati tunnustatud; selle kohta ja selle kohta, kuidas noor Bertrand Russell, eriti raamatutes "Principles of Mathematics" ja "Principia Mathematica", jättis Peirce'i tunnustamata, vt Anellis 1995. Aastal 1918 kirjutas loogik C. I. Lewis: "C. S. Peirce'i lisandused sümbolloogikasse on arvukamad ja mitmekesisemad kui ühelgi teisel autoril – vähemalt 19. sajandil." Alates 1940. aastast on Alfred Tarski ja tema õpilased seosealgebrat arendades taasavastanud Peirce'i seoseloogika suurema pildi. | Charles Sanders Peirce |
p-6-Charles Sanders Peirce | Seoseloogika on leidnud rakendusi. Matemaatikas mõjutas seoseteooria Eliakim Hastings Moore'i abstraktset analüüsi ja Garrett Birkhoffi võreteooriat. Arvutiteaduses töötas Peirce'i uurija Arthur Burksi õpilane Edgar F. Codd välja andmebaaside relatsioonmudeli. Majandusteaduses on seoseloogikat kasutanud Frank P. Ramsey, John von Neumann ja Paul Samuelson eelistuste ja kasulikkuse uurimiseks ning Kenneth J. Arrow, kes puutus kolledžis City College of New York kokku Alfred Tarskiga, raamatus "Social Choice and Individual Values". | Charles Sanders Peirce |
p-7-Charles Sanders Peirce | Hilary Putnam (1982) märkis, et Frege uurimus kvantorite loogikast avaldas tema kaasaegsetele vähe mõju, kuigi see ilmus neli aastat enne Peirce'i ja tema õpilase Oscar Howard Mitchelli tööd. Putnam avastas, et matemaatikud ja loogikad said kvantorite loogikast teada Peirce'i ja Mitchelli sõltumatute tööde kaudu, eriti Peirce'i tööst "On the Algebra of Logic: A Contribution to the Philosophy of Notation" (1885), mis ilmus omaaegses juhtivas Ameerika matemaatikaajakirjas ning mida tsiteerisid teiste seas Giuseppe Peano ja Schröder, kes ei tundnud Frege tööd. Nad võtsid ka muudetud kujul üle Peirce'i tähistused. Peirce ei olnud ilmselt Frege töödega tuttav, kuigi neil oli kattuvaid saavutusi loogikas, keelefilosoofias ja matemaatika alustes. | Charles Sanders Peirce |
p-8-Charles Sanders Peirce | Peirce töötas üle 30 aasta loodusteadlasena ning teda võib kutseliseks filosoofiks pidada ainult nende viie aasta jooksul, kui tal olid loengud Johns Hopkinsi ülikoolis. Tema filosoofiaõpingud seisnesid peamiselt selles, et ta Harvardi ülikoolis õppides luges iga päev saksa keeles mõned leheküljed Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitikast". Peirce'i kirjutised kuuluvad paljudesse teadusharudesse, sealhulgas matemaatika, loogika, filosoofia, statistika, astronoomia, metroloogia, geodeesia, eksperimentaalpsühholoogia. | Charles Sanders Peirce |
p-0-Eestimaa kubermang | Mõistet kubermang (Gouvernement) kasutati suhteliselt harva. Ametlikes dokumentides eelistati nimetust hertsogkond (das Hertzogthum Ehstland, das Hertzogthum Liefland). Provintsiaalvalitsuse eesotsas nii Tallinna kui Riia kubermangus seisis kindralkuberner (General-Gouverneur), kellele [!] vahetule juhtimisele alluvat ametkonda nimetati nagu tema hallatavat territooriumigi kindralkubermanguks (General-Gouvernement). ... Eesti- ja Liivimaa kõrgeimad administraatorid kandsid vahelduvalt kindralkuberneri ja kuberneri ametinimetust, mis sõltus ennekõike seda kandnud isiku positsioonist ja mõjukusest. Mitmel korral on valitsus kasutanud ametis oleva kuberneri kindralkuberneriks nimetamist edutamisvõimalusena, ilma et viimase funktsioonid ja võimupiirid oleksid seeläbi muutunud. Tallinnas kuulusid kindralkuberneri kantselei koosseisu sekretär, aktuaar, tõlk, kantseleikirjutaja ja kopist, arhivaar (alates 1771), maamõõtja (alates 1773), vangivalvur, korstnapühkija, kantseleiteener, kütja, valvurid. | Eestimaa kubermang |
p-1-Eestimaa kubermang | Vene tsaaririigi väed vallutasid Eesti alad põhjasõjas Rootsilt oktoobriks 1710. Sõja käigus vallutati juba varem, 1708. aastal, Virumaa, millega liideti veel Tartumaa, nimetati see Narva maakonnaks ning liideti juba sõja ajal Peterburi kubermanguga. Rootsi loovutas 1710. aastal sõja käigus vallutatud Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Pärast põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem ja riigikorraldus. Selle tagasid ka Eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleerusid Eestimaa rüütelkond ja Tallinna linn Vene vägedele põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene Эстляндская губерния) oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust. | Eestimaa kubermang |
p-2-Eestimaa kubermang | Vene tsaar (alates 1721 keiser) Peeter I kuulutas Venemaa tsaaririigi 1725. aastal Venemaa keisririigiks ja impeeriumiks. Eesti aladele moodustati kaks kubermangu: Estland (Эстляндия,Tallinna kubermang) ja Livland (Riia kubermang ehk Лифляндская губерния ehk Лифляндия). 1722. aastal eraldati Narva provints Peterburi kubermangust, kuid Narva linn Jaanilinnaga jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775–1802 Jamburgi maakonnas maakonnavaba maakonnalinn. 1722. aastal liideti Tartu provints Riia kubermanguga ning Tallinna kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks. Eestimaa kubermangu (Narva kreisi) idapiir algas Joala mõisast ja läks kuni Narva jõe suudmeni, kuid edasine piiri määratlemine peatus 1784. aastal. | Eestimaa kubermang |
p-3-Eestimaa kubermang | Eestimaa kubermang oli Läänemere kubermangudest põhjapoolseim, asetsedes Soome lahe lõunakaldal. Kubermangu läänepoolseim punkt oli Kalana neem Hiiumaal; idas Narva jõgi Narva linna juures; põhjas Stenskäri neem; lõunas Pärnu lahes asuv Kõrksaar. Kubermangu mandripiir lääneosas oli 297 versta, põhjas 469 versta, idas piir Peterburi kubermanguga mööda Narva jõge 75 versta, lõunas piir Peipsi järve ja Liivimaa kubermanguga 371 versta. Rakvere ja Tartu maakonna vahel asuv kubermangu piir oli 20377 sülda pikk, Rakvere ja Viljandi maakonna vahele jäi kubermangu piiri 18669 sülda ja 2 jalga. | Eestimaa kubermang |
p-4-Eestimaa kubermang | Alates põhjasõjast (1701) kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk. Läänemere kubermangude rüütelkondade alistumise üheks tingimuseks oli ka Balti erikorra tagamine ja Karl XI poolt läbi viidud mõisate reduktsiooni eelse olukorra taastamine. Tsaaririik üritas Venemaa Läänemere kubermangudes kehtinud Venemaa sisekubermangudest erinevat valitsus- ja õiguskorraldust korduvalt muuta, kuid ei saavutanud edu, kuna keskvõim ei soovinud teravat konflikti kohaliku Balti aadelkonnaga. Ajutine valitsuskorralduse muudatus tehti asehaldurkorra ajal, kuid Balti erikorra taastamise saavutasid rüütelkonnad ja linnad uuesti keiser Paul I ajal 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880. aastatel hakati nn Balti erikorda jõulisemalt likvideerima. Raed ja foogtikohtud likvideeriti 1889. aastal, kuid seisuslik omavalitsus Eestimaa rüütelkond säilis kuni 1920. aastani. | Eestimaa kubermang |
p-5-Eestimaa kubermang | Eestimaa ja Liivimaa kubermangu aladel loodi kolm korravalitsust: Tallinnas (24. oktoobril 1803), Tartus (13. juunil 1805) ja Viljandis (10. juulil 1805). Venemaa Keisririigi Senati 1803. aasta 24. oktoobri ukaasi kohaselt kuulus Tallinn nn koosseisuväliste linnade hulka, mis elanike arvu järgi tulnuks lugeda väikelinnaks, kuid seaduse eritingimuste kohaselt kuulus kolmandasse, segasadamate (sõja- ja kaubasadam) kategooriasse. Kõrgemaks tsiviilvõimu esindajaks Tallinnas oli Tallinna sõjakuberner, kelle alluvuses oli linna politseivalitsus ja selle ülem – politseimeister. | Eestimaa kubermang |
p-6-Eestimaa kubermang | Kubermangukoolid: Tallinna Kubermangugümnaasium (Ревельская Губернская Гимназия ); Tallinna Aleksandri Gümnaasium (Ревельская Александровская Гимназия) 1871–1917; Tallinna Keiser Nikolai I Gümnaasium 1804–1917; Tallinna Tütarlaste Gümnaasium (Ревельская Женская Гимназия) 1873–1917; Keisrinna Katariina II linnakool (Городское Училище Императрицы Екатерины II); Tallinna Peetri Reaalkool (Ревельское Петровское Реальное Училище); Eestimaa Rüütli- ja Toomkool (Эстляндское Рыцарское и Домское (Вышгородское) Училище); Tallinna neljaklassiline linnakool (Ревельское четырехклассное гор. училище); Tallinna Kõrgem Tütarlastekool (Ревельское гор. высшее женское училище); Paldiski mereklass (Балтийско-Портский мореходный класс); Käsmu mereklass (Каспервикский мореходный класс); Haapsalu Linna Tütarlastekool 1853–1919. | Eestimaa kubermang |
p-7-Eestimaa kubermang | Pärast veebruarirevolutsiooni nimetas Venemaa Ajutine Valitsus kuberneri ametikoha ümber kubermangukomissari ametikohaks ja määras sellele kohale Jaan Poska. Samal ajal hakkasid Eesti rahvuslikud ringkonnad taotlema Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alade ühendamist Eestimaa kubermanguga ning ühtse autonoomse rahvuskubermangu moodustamist. Tartlased käisid välja ka Tartus asuva keskusega eraldiseisva Põhja-Liivimaa kubermangu moodustamise idee. Uue omavalitsuse projekti kiiremaks vastuvõtmiseks Ajutises Valitsuses korraldati 8. aprillil (26. märtsil vkj) 1917 Petrogradi Eesti Vabariikliku Liidu eestvedamisel Petrogradis u 40 000 osalejaga (neist u 15 000 sõjaväelased) meeleavaldus. 12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Ajutine Valitsus määruse, millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga. Kubermangukomissar sai siseküsimustes suurema otsustusõiguse, kuid oli endiselt Ajutise Valitsuse määrata. Nõuandvaks koguks sai maanõukogude ja linnavolikogude saadikutest moodustatav Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis valiti 5. juunil (23. mail vkj). | Eestimaa kubermang |
p-0-Kaitseseisukord | 18. jaanuaril 1921 nõudsid Riigikogu Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei rühma liikmed Hans Kruus, Karl Freiberg ja Martin Bleimann sõjaseaduse kaotamist: "Endiselt kestab edasi sõjaseadus, endiselt töötavad sõjavälja- ja sõjaväeringkonna kohtud, mõistes peaasjalikult töölisi surma ja sunnitööle tsaariaegse korra järele, endiselt tarvitatakse erakordseid volitusi väljakuulutatud vabaduste kägistamiseks, endiselt vangistatakse Vabariigi kodanikka ja toimetatakse läbiotsimisi poliitilistel põhjustel ilma kohtu otsuseta, mis on 21. detsembril 1920. a. maksmahakanud põhiseaduse jäme rikkumine." Samasisulise ettepanekuga esinesid samal päeval ka kommunistide rühma liikmed Johannes Allikso, Jaan Reinberg, Johannes Soans, Jaan Santa ja Johannes Vanja. | Kaitseseisukord |
p-1-Kaitseseisukord | 18. juunil 1926 (RT 1926, 54) kitsendati sõjaseisukorra kehtivus enne 1. detsembrit 1924 kehtinud piiridesse. Seni oli sõjaseisukord määratud tähtaega nimetamata. Kui Riigikohus tähelepanu sellele juhtis, muutis Jaan Teemanti teine valitsus 17. novembril 1926 (RT 1926, 89) sõjaseisukorra lõpptähtajaks 1. jaanuari 1928 ja seda pikendati regulaarselt igal aastal, kuigi sotsialistid selle vastu hääletasid. 21. oktoobril 1930 väitis Aleksander Jõeäär, et kaitseseisukorra kehtestamise otsus tuleb seaduse järgi Riigikogule esitada viivitamatult, aga valitsus on selle Riigikogule esitanud alles pooleteise kuu pärast; üleüldse ei olevat sõjaseadus vajalik, sest sõda pole karta ja sisemised õõnestajad pole hädaohtlikud. | Kaitseseisukord |
p-2-Kaitseseisukord | 2. juunil 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni neljas valitsus kaitseseisukorra Eesti territoriaalvetes ja riigi piiriga poolitatud sisevetes (RT 1933, 2, 18). 11. augustil 1933 kuulutas Jaan Tõnissoni valitsus kogu riigis välja kaitseseisukorra (RT 1933, 69, 531). Kuna augustis ei olnud Riigikogu koos, ei kinnitanud Riigikogu Vabariigi Valitsuse otsust, ka mitte tagantjärele. 24. augustil 1933 esitasid Artur Sirk, Johannes Holland ja Arnold Jaks Riigikogu juhatusele rahvaalgatuse korras Kaitseseisukorra seaduse muutmise seaduse, mille järgi kaitseseisukorda oleks võidud välja kuulutada ainult sõja korral ja sõja hädaohu puhul. Riigikogu korraline istungjärk algas 1933. aasta oktoobris. Pärast kaotust rahvahääletusel tühistas valitsus 19. oktoobril 1933 kaitseseisukorra kehtivuse kogu riigis (RT 1933, 83, 610), mille järel kaitseseisukord jäi kehtima enne 11. augustit 1933 kehtinud piirides: | Kaitseseisukord |
p-3-Kaitseseisukord | 12. märtsil 1934 kuulutas Riigivanem Konstantin Päts oma otsusega nr 173 kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis, mille V Riigikogu ka kinnitas. Uus kaitseseisukord oli suunatud esmajärjekorras vabadussõjalaste liikumise vastu, kuid tõi kaasa laiema demokraatlike vabaduste piiramise. Kaitseseisukorra väljakuulutamise järel suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit, sellega seotud organisatsioonid ja ajalehed, keelati poliitiliste koosolekute pidamine, peatati erakondade tegevus ja piirati ajakirjandusvabadust. See üleriigiline kaitseseisukord jäi kehtima kuni 1940. aastani, kuigi mõningaid algselt sellega kaasnenud piiranguid aja jooksul leevendati. | Kaitseseisukord |
p-4-Kaitseseisukord | Eesti taasiseseisvumisajal on pidevalt esile kerkinud küsimus, kas just märtsis 1934 kehtestatud kaitseseisukord oli seaduslik. 1930. aastail pidasid kohtud, sealhulgas riigikohus, ja suur osa avalikkust kaitseseisukorda seaduslikuks valitsemisabinõuks. Toonaseid ametlikke seisukohti illustreerib jurist Artur-Tõeleid Kliimanni tõlgendus 1935. aastast: "Riigivanem on see, kes faktiliste andmete hinnangul ohu olemasolu ja suuruse määratleb. Järelikult juriidiliselt oht on siis olemas, kui Riigivanem isiklikul vääritlusel on leidnud selle olevat, olgugi et oht faktiliselt täiesti puudub." Tänapäeval nimetatakse kaitseseisukorra kehtivuspiirkonna laiendamist 12. märtsil 1934 üldiselt riigipöördeks, mis peab näitama selle akti ebaseaduslikkust. | Kaitseseisukord |
p-5-Kaitseseisukord | Kaitseseisukorra iga-aastane pikendamine aastatel 1934–1937 – vastavalt 1930. aasta kaitseseisukorra seadusele sai kaitseseisukorra kehtestada korraga ainult kuni üheks aastaks – oli aga igal juhul juriidiliselt küsitav, sest lisaks riigivanemale pidi selle pikendamise kinnitama ka Riigikogu. Kuna Riigikogu sellel perioodil istungeid ei pidanud, olles nn "vaikivas olekus", ei saanud Riigikogu ka kaitseseisukorra kehtivust pikendada. Riigivanem Konstantin Päts saatis küll iga aasta septembris oma otsuse Riigikogule kinnitamiseks ja sai sellele Riigikogu esimehe Rudolf Penno heakskiidu, kuid otsust arutama pidanud Riigikogu riigikaitsekomisjon ja üldkoosseis kokku ei tulnud. | Kaitseseisukord |
p-6-Kaitseseisukord | Kaitseseisukorra kehtimist riigis ja kaitseseisukorra seadust kasutas mitmesuguste piirangute kehtestamise juriidilise alusena ära juunipöörde järel võimule tulnud Johannes Varese valitsus ning selle poolt ametisse määratud sisekaitseülem Maksim Unt, samuti tema ametijärglased Harald Haberman ja Paul Vihalem. Sellel juriidilisel alusel suleti võimule ebasoovitavaid organisatsioone ja vahetati jõuga välja organisatsioonide juhatusi, näiteks Eesti Loomakaitse Seltsis ja Noorte Meeste Kristlikus Ühingus. Seda kasutati ka alusena uue võimu suhtes kriitiliste isikute jälgimisel ning mitmesuguste poliitiliste arvamusavalduste eest karistamisel. | Kaitseseisukord |
p-0-Karl Popper | Ta oli üks mõjukamaid 20. sajandi teadusfilosoofe, kes kirjutas palju ka sotsiaal- ja poliitikafilosoofia teemadel. Popperit tuntakse kõige rohkem selle järgi, et ta lükkas tagasi klassikalise induktsionistliku arusaama teadusest, esitas teaduse ja mitteteaduse eristamiseks (demarkatsiooniprobleemi lahendusena) väidete ja teooriate empiirilise falsifitseeritavuse kriteeriumi ning kaitses liberaalset demokraatiat ja ühiskonnakriitika põhimõtteid, mis tema arvates teevad võimalikuks eduka "avatud ühiskonna". | Karl Popper |
p-1-Karl Popper | Popper sündis Austria-Ungari pealinnas Viinis jõukas ja haritud juudi keskklassi perekonnas. Tema vanemad olid advokaat Simon Siegmund Carl Popper (Viini liberaalse linnapea Raimund Grübli lähedane kaastööline) ja Jenny Popper (sündinud Schiff). Simon Siegmund oli pärit Prahast, tema ema esivanemad pärinesid Sileesiast ja Ungarist. Schiffide suguvõsast olid pärit paljud 19. ja 20. sajandi teadlased, sealhulgas dirigent Bruno Walter. Isa huvitus antiigist ja filosoofiast ning pani aluse Karli huvile ühiskondlike ja poliitiliste probleemide vastu. Ema süstis pojasse nii suure muusikahuvi, et ta vahepeal kaalus elukutseliseks muusikuks hakkamist. Hiljem inspireeris muusikaarmastus tema mõtlemist ja ilmnes dogmaatilise ja kriitilise mõtlemise vahekorra tõlgenduses, arusaamas objektiivsuse ja subjektiivsuse erinevusest ning vaenulikkuses historitsismi vastu, sealhulgas muusika progressiivsuse kontseptsiooni vastu.Kodust õhkkonda on Popper nimetanud otsustavalt raamatulikuks (decidedly bookish). | Karl Popper |
p-2-Karl Popper | Karl õppis reaalgümnaasiumis, kus ta ei olnud õpetamisega rahul. Pärast mitu kuud kestnud haigust, mille tõttu ta ei saanud koolis käia, tuli ta koolist ära ja hakkas 1918 õppima Viini ülikoolis, sinna formaalselt astumata. Vastava eksami tegi ta alles nelja aasta pärast. Tol ajal domineeris poliitiline vasakpoolsus: see oli "punase Viini" õitseaeg. Popperit huvitasid algul eelkõige pedagoogika küsimused. Aastal 1919 astus ta sotsialistliku kooli üliõpilaste assotsiatsiooni ja temast sai mõneks ajaks marksist. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult kommunist. Ta pettus marksismis selle doktrinäärsuse tõttu. Varsti ta küll eemaldus sotsialistlikust liikumisest, kuid lävis selliste inimestega nagu Ruth Fischer, Hanns Eisler, Paul Lazarsfeld, Oskar Kokoschka, Adolf Loos, Arnold Schönberg ja Rudolf Serkin. Aastal 1919 avastas ta Sigmund Freudi ja Alfred Adleri teooriad (ta oli 1920ndatel lühikest aega Adleri kliinikus vabatahtlik sotsiaaltöötaja, kes tegeles hüljatud lastega). Aastal 1919 kuulas ta võlutuna Albert Einsteini loengut relatiivsusteooriast Viinis. Popper eelistas Einsteini Marxile, Freudile ja Adlerile, sest ta leidis ainult Einsteinil kriitilise vaimu, mille tõttu tema teooriatel olid testitavad järeldused. | Karl Popper |
p-3-Karl Popper | Popper võttis ühendust Viini ringiga. Et ta oli selle ringi paljude põhimõtete suhtes kriitiline, oli suhtlemine selle esindajatega algul raske. Igatahes olid nood sunnitud tema õigustatud etteheidetele vastama. Popperit ei kutsutud kunagi Viini ringi seminarile ning Otto Neurath nimetas teda naljatamisi ringi ametlikuks opositsiooniks. Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi teadusfilosoofiline peateos "Logik der Forschung". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus, kvantmehaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ja esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. Siiski oli Popper mõnes asjas ka Viini ringiga ühel meelel. Näiteks kaitses ta Richard von Misese frekventismi tõenäosuse tõlgendamisel, mida jagasid ka Hans Reichenbach ja paljud ringi liikmed. Samuti jagas ta Viini ringi vaimustust Albert Einsteinist ja Bertrand Russellist. Viimane oli Popperi meelest suurim filosoof pärast Immanuel Kanti. | Karl Popper |
p-4-Karl Popper | Uus-Meremaal tundis Popper end üksildasena ja maailmast äralõigatuna. Sellegipoolest jätkas ta oma uurimistulemuste avaldamist. Üks tema tolleaegne teos on "What is Dialectic" (Mis on dialektika), milles ta kritiseerib Marxi ja Hegeli dialektikat. Teos "Historitsismi viletsus" ("The Poverty of Historicism"), mis ilmus raamatuna alles 1957, ründab jälle eelkõige Marxi ja Hegeli meetodit. Avalikkuses tuntuim Popperi teos on paljutõlgitud "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" (1945). Selles õiendab ta üksikasjalikult arved Platoni ja Hegeli mõttemallidega, mis on tema meelest totalitaristlikud. Ta kritiseerib selles raamatus leebemalt ka Marxi. Enamiku asjatundjate arvates teeb Popper Platonit 20. sajandi vaatevinklist kritiseerides talle liiga. Hegeli-kriitikale heidetakse ette Hegeli loomingu pealiskaudset tundmist ja erapoolikut esitamist. Popperil ongi see mõeldud põhiliselt ettevalmistusena Marxi-kriitikale. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Ta möönab, et Marx ei välistanud näiteks, et kommunismini on võimalik jõuda ka mitterevolutsioonilisel teel. Seevastu kritiseerib ta ägedalt Marxi dialektilist meetodit, mille too Hegelilt üle võttis: see viib lõpuks suletud maailmapildini. Teose põhiline tähtsus seisneb siiski selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas pluralistliku avatud ühiskonna mudeli. Progress leiab niisuguses ühiskonnas aset samm-sammult. | Karl Popper |
p-5-Karl Popper | Aastal 1946 asus ta elama Inglismaale, saades õppeasutuse London School of Economics and Political Science juures loogika ja teadusliku meetodi lektori (reader) koha (aastal 1949 sai Popper samas professoriks). Selle koha sai ta põhiliselt Friedrich Hayeki protektsiooni tõttu. Kuigi Popperi metodoloogia on Hayeki omale lähedane ning Popper võttis Hayekilt üle mitmeid põhjapanevaid mõisteid, sealhulgas spontaanse korra mõiste, oli Popper puhaste turumehhanismide vastu umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat. | Karl Popper |
p-6-Karl Popper | 26. oktoobril 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. Cambridge'is tegutsev Moral Sciences Club kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande teemaks "Kas on olemas filosoofilised probleemid?". Popper valis selle teema meelega, sest ta tahtis esitada väljakutse Wittgensteini seisukohale, et filosoofilised probleemid on pseudoprobleemid, mis tulenevad keele vääritimõistmisest. Ettekande ajal King's College'is Richard Braithwaite'i ruumides istus Wittgenstein kamina juures ja mängis roobiga. Ta lükkas Popperi poolt näiteks toodud filosoofilised probleemid kõrvale, väites, et ühegi näite puhul pole tegemist tõelise filosoofilise probleemiga. Popperi jutustuse järgi kasutas ta roopi mõnikord dirigendikepina, et oma väidetele suuremat kaalu anda. Edasi jutustab Popper, et kui Wittgenstein ütles: "Tooge näide moraalireeglist!", vastas ta: "Mitte ähvardada külalislektoreid roobiga." Selle peale olevat Wittgenstein vihasena roobi maha visanud ja ust paugutades ruumist välja tormanud. Braithwaite'i väitel Wittgenstein lihtsalt rookis ägedalt tuld. | Karl Popper |
p-7-Karl Popper | Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahenduseks demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. | Karl Popper |
p-8-Karl Popper | Popper väitis, et on lahendanud David Hume'i induktsiooniprobleemi. Hume väitis, et ainuüksi sellest, et päike on iidsest ajast iga päev tõusnud, ei saa ratsionaalselt järeldada, et päike tõuseb ka homme. Ei saa ratsionaalselt tõestada, et asjad kulgevad ka edaspidi sama mustri kohaselt nagu seni. Popper väitis, et kuigi pole võimalik tõestada, et homme päike tõuseb, on meil vaba voli säärane teooria esitada. Kui päike ei peaks tõusma, siis on tõestatud, et see teooria on väär, kuid seni pole see teooria vääraks osutunud. | Karl Popper |
p-9-Karl Popper | Raamatutes "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" ja "Historitsismi viletsus" kritiseeris Popper "historitsismi" ja propageeris "avatud ühiskonda", liberaalset demokraatiat. Historitsism on Popperi järgi seisukoht, mille kohaselt ajalugu areneb kõrvalekaldumatu paratamatusega vastavalt tunnetatavatele üldistele seadustele kindla eesmärgi poole. Popper väitis, et sellisel seisukohal põhineb enamik autoritarismi ja totalitarismi vorme. Historitsism rajaneb ekslikel eeldustel teaduslike seaduste ja teaduslike ennustuste loomusest. Et inimteadmiste kasv on inimajaloo arengu üks põhjuslikest teguritest ning "ükski ühiskond ei saa oma tulevasi teadmisteseisundeid teaduslikult ennustada", siis ei saa olla inimajaloo ennustuslikku teadmist. Metafüüsiline ja ajalooline indeterminism käivad Popperil käsikäes. | Karl Popper |
p-10-Karl Popper | Popper väitis vastu, et ilma teooriata pole võimalik vaatlusi teha. Vaatlus on alati selektiivne. Ta peab lähtuma mingist probleemist, vaatenurgast, huvist või ülesandest, tal peab olema kindel objekt. Peale selle eeldab kirjeldus mingit kirjelduskeelt, mis põhineb teatud klassifikatsioonil, mis omakorda on läbi viidud lähtudes teatud probleemidest, vaatenurkadest ja huvidest. Popper näeb siin analoogiat teaduse tekkimisega ja inimese ontogeneesiga. Vana-Kreekas tekkis teadus mütoloogilise maailmapildi kriitikana. Vastsündinul on kaasasündinud ootused (teooriate analoog). | Karl Popper |
p-11-Karl Popper | Teiseks esitas Popper vastuväite induktsiooniprintsiibile, mis mõningate induktsionistide arvates õigustab induktiivset järeldamist. Kuidas aga õigustada induktsiooniprintsiipi ennast? Kui püüda õigustada seda induktiivselt, toetudes kogemusele, tekib vigane ring, sest niisugune õigustamine peaks toetuma induktsiooniprintsiibile. Kui aga tuua sisse kõrgemat järku induktsiooniprintsiip, siis oleks selle õigustamiseks tarvis veel kõrgemat järku induktsiooniprintsiipi jne, nii et tekib lõputu regress. Kui aga induktsiooniprintsiibi õigustus ei rajane kogemusele, vaid on aprioorne, siis on induktsiooniprintsiibi aluseks pime usk. Popper järeldas, et induktsiooniprintsiipi ei saa rahuldavalt õigustada. Analoogsete argumentidega kritiseeris ta ka looduse ühetaolisuse printsiipi. Erinevalt Bertrand Russellist leidis Popper, et teadus ei vaja induktsiooniprintsiipi, vaid toimib oletuste ja ümberlükkamiste printsiibil. | Karl Popper |
p-12-Karl Popper | Sellel põhineb Popperi falsifikatsionistlik teadusekäsitus. Teadus ei alusta mitte vaatlustest, nagu induktsionist väidab, vaid oletustest. Teadlased püüavad oletusi kriitika ja kontrollimise (vaatluste ja katsete) abil ümber lükata. Kui oletus on põhjalikule tõsisele kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks. Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda. Popper armastas näiteks tuua Newtoni mehaanikat, mis pidas 1687. aastast, mil see avaldati, kuni umbes 1900. aastani kontrollimisele hästi vastu. Aastatel 1900–1920 aga leiti, et see on ebatäpne, ning seda korrigeeriti relatiivsusteooriale toetudes. | Karl Popper |
p-13-Karl Popper | Popper väitis hiljem, et falsifitseeritavus on teaduslikkuse tarvilik ja piisav kriteerium: "Lause (või teooria) on kogemusteaduslik siis ja ainult siis, kui ta on falsifitseeritav." Falsifitseeritavus puutub siin ainult lausete ja lauseklasside loogilisse struktuurisse. Teoreetiline lause on falsifitseeritav siis ja ainult siis, kui ta on loogilises vastuolus mõne empiirilise lausega, mis kirjeldab loogiliselt võimalikku sündmust, mida oleks loogiliselt võimalik vaadelda. Seega ei nõua falsifitseeritavus tegeliku falsifitseerimise võimalikkust. | Karl Popper |
p-14-Karl Popper | Popper oli mõnda aega seisukohal, et loodusliku valiku teooria ei ole teaduslik teooria, sest ta väidab midagi lähedast väitele "Ellujääjad jäävad ellu". "Darvinism ei ole testitav teaduslik teooria, vaid metafüüsiline uurimisprogramm." Seda vaadet kritiseerisid evolutsioonibioloogid, osutades sellele, et loodusliku valiku teoorial on olnud palju testidele vastu pidanud ennustusi. Aastal 1977 Darwin College'is peetud loengus ütles ta sellest seisukohast lahti, mööndes, et loodusliku teooria on testitav, kuigi raskesti testitav. | Karl Popper |
p-15-Karl Popper | Thomas Kuhni meelest iseloomustas Popper teadust nii, nagu kogu teadus oleks revolutsiooniline, nagu kogu aeg oleks kaalul kogu teooria. Teadusele iseloomulik aga on hoopis normaalteadus, milles teadlase tegevus ei seisne mitte fundamentaalsete teooriate proovilepanemises, vaid mõistatuste lahendamises. Demarkatsioon peab lähtuma normaalteadusest. Kuhni demarkatsioonikriteerium on võime lahendada mõistatusi. Näiteks astronoomia on vanaajast peale (ennustuste mittetäitumisest ajendatud) mõistatusi lahendanud, astroloogias aga seda pole olnud: ebaõnnestumised ei ole ajendanud püüdeid astroloogia traditsiooni revideerida. Astronoomia on olnud vanaajast saadik teadus, astroloogia aga pole seda kunagi olnud. | Karl Popper |
p-16-Karl Popper | Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks Viini ringi loogilise positivismi vastu. Liitudes David Hume'i skeptilise hoiakuga induktsiooni suhtes ning võttes demarkatsiooniprobleemi lahendusena kasutusele falsifitseeritavuse kriteeriumi, mis on mitteinduktsionistlik, oli ta üks positivistliku teadusekäsituse juhtivaid kriitikuid. Üks peatükke Popperi mälestusteraamatus "Unended Quest" kannab pealkirja "Kes tappis loogilise positivismi?". Popper vastab: "Kardan, et pean süü enda peale võtma." Nähtavasti peab ta siiski jagama seda süüd Willard Van Orman Quine'i ja Ludwig Wittgensteiniga. | Karl Popper |
p-17-Karl Popper | Quine'i-Duhemi teesi kohaselt on võimatu kontrollida ühte hüpoteesi eraldi võetuna, sest see esineb alati mingis teooriate raamistikus. Seetõttu saab öelda ainult seda, et falsifitseeritud on kogu asjassepuutuvate teooriate komplekt, kuid pole võimalik lõplikult otsustada, milline osa sellest komplektist tuleb välja vahetada. Näiteks kui leiti, et Uraani liikumine ei vasta Newtoni seadustest tulenevatele ennustustele, siis heideti kõrvale teooria "Päikesesüsteemis on seitse planeeti", mitte Newtoni seadused. Popper vastas sellele "naiivse falsifikatsionismi" kriitikale, et teooriaid võetakse omaks või hüljatakse omamoodi "loodusliku valiku" teel. Eelistatakse teooriaid, mis annavad rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas asjad paistavad. Mida üldisemalt rakendatav teooria on, seda suurem on tema väärtus. Seetõttu on Newtoni seadused, mis on laiemalt rakendatavad, eelistatavad palju spetsiifilisemale teooriale "Päikesesüsteemis on seitse planeeti". | Karl Popper |
p-18-Karl Popper | Thomas Kuhni mõjukas raamatus "Teadusrevolutsioonide struktuur" väidetakse, et teadlased töötavad teatavate paradigmade raames ning on vähe tõendeid, et nad falsifikatsionistlikku metodoloogiat tegelikult rakendaksid. Popperi õpilane Imre Lakatos püüdis Kuhni ideid falsifikatsionismiga lepitada, väites, et teaduse progress toimub uurimisprogrammide, mitte konkreetsemate üldväidete falsifitseerimise teel. Teine Popperi õpilane Paul Feyerabend heitis lõpuks kõrvale mis tahes ettekirjutava metodoloogia, asendades meetodi põhimõttega "kõik kõlbab" (anything goes). | Karl Popper |
p-0-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Kunstiühingu Pallas kunstikooli asutamise mõtte taga olid kunstnikud Konrad Mägi, Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Julius Genss ning Anton Starkopf. 17. augustil 1919 pöördus kunstiühingu Pallas esimees Aleksander Tassa haridusministri poole kirjaga, milles esitas Konrad Mäe ja Anton Starkopfi poolt koostatud kava asutada esialgu skulptuuri-, joonistamis- ja maaliateljeed, millele hiljem oleks lisandunud graafikaateljee. Vastuseks teatas haridusministeerium, et eraalgatusel tekkinud õppeasutust on võimalik toetada ainult siis, kui õppeasutus on juba olemas. Augusti lõpus avaldati ajakirjanduses teade, et kunstiühing Pallas avab Tartus ateljeed maali, joonistamise, graafika ja skulptuuri õppimiseks. Kool alustas tööd vabaateljee tüüpi õppeasutusena 1. oktoobril 1919, mil peaaegu oma tegevuse lõpetanud Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna ruumidesse Lossi tänav 3 kogunesid esimesed õppida soovijad. 8. oktoobriks oli õppetööle registreerunud üle 40 õpilase, tegelikult asus tööle 23 õpilast. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-1-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Õppetöö oli jaotatud ateljeede ja loengute vahel. Esimesed õpilased olid kõik juba varem kunsti õppinud ning seepärast põhikirjas ette nähtud joonistamise ja maalimise üldklassi ei avatud ja tööd alustati kohe ateljeede tasemel. Koolis tegutsesid kaks ateljeed, kus tegeleti akti, portree ja natüürmordi joonistamise ja maalimisega ning graafikaga – peamiselt sule-, pintsli- ja pliiatsijoonistuse, mõnevõrra ka linoollõikega. Vastavalt vabaateljee tüüpi kooli iseloomule käisid mõlema ateljee tööd jälgimas Konrad Mägi ja Ado Vabbe – kindlat ühe või teise õppejõu ateljeed veel ei olnud. Konrad Mägi õpetas peamiselt akti ja portreed, Ado Vabbe natüürmorti ja graafikat. Skulptuuriateljeega töötasid Anton Starkopf, kes õpetas skulptuuritehnikaid ja kompositsiooni ja 1920. aasta algusest lisandunud Voldemar Mellik, kes õpetas joonistamist ja modelleerimist. Kultuuriajaloost pidas loenguid Hendrik Sepp Tartu Ülikoolist, kunstiajaloost rääkisid Julius Genss ning Eduard Tassa. Kunsti- ja kirjandusalaseid teadmisi said õpilased ka kunstiühingu Pallas loengutel. Õpilaste poolaasta töö tulemusi tutvustati iga semestri lõpus korraldatud õpilastööde näitustel. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-2-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Ajavahemik 1921. aasta sügissemestrist kuni 1924. aasta kevadsemestrini tähistab uut etappi Pallase kunstikooli arengus. Ateljeetüüpi kunstikooli võimalused olid end ammendanud ja õppetöö korraldati ümber. Elu nõudis reeglipärase õppetööga kunstikooli, kus oleksid saanud õppida ja täielikku kunstiharidust omandada ka algajad. Avati ettevalmistusklass ja üldklass ning alles nende läbimise järel sai liituda ateljeega. Töötanud kolm aastat ateljees, jõudis õpilane edukuse korral meistriateljeesse, mis lõpetas koolikursuse. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-3-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | 1921. aastal alustas kooli juures tööd joonistusõpetajate ettevalmistuskursus, mida hakkas rahaliselt toetama ka Haridusministeerium. Õpetajaskonnaga liitusid tuntud kunstnikud Nikolai Triik, Villem Ormisson, Jaan Vahtra ning hiljem ka Peet Aren ning Rudolf Paris. Kunstiajaloo loenguid hakkas pidama Voldemar Vaga. Lisandus ka graafikaateljee, mida kutsuti juhtima Georg Kind Dresdenist. 1923. aastal vahetas Kindi välja Magnus Zeller. Erinevalt varasemast allutati iga ateljee ühele õppejõule, mistõttu hakkasid ateljeed omandama kindlat eripära vastavalt õpetaja loomingulaadile ja pedagoogilistele põhimõtetele. 1921./1922. õppeaasta sügissemestril töötas Nikolai Triik natüürmordi ja akti alal ajutiselt välismaale sõitnud Konrad Mäe ateljees, Ado Vabbe akti, portree ja kompositsiooni alal teises maaliateljees. Kevadsemestril loobus Triik natüürmordimaalist, kuna see läks vastloodud üldklassi kavasse, ja õpetas portree- ja aktimaali. Konrad Mäe tagasijõudmine välismaalt 1922. aasta sügissuvel lisas maaliateljeedele kolmanda erialana maastiku- ja natüürmordimaali. Vabbe ateljees hakati lisaks varasemale tegelema ka dekoratsioonimaaliga, põhjuseks dekoratsioonikunstnike puudus teatrites. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-4-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Oluliseks muudatuseks oli uute ruumide saamine koolile endises linna haiglas Kalamehe tänav 14. 19. septembrist 1921 käis õppetöö juba uutes ruumides, mis olid küll esialgu remontimata, kuid siiski palju odavamad ja valgemad, kui Lossi tänaval. Avaramad ruumiolud võimaldasid rohkem õpilasi vastu võtta: kui 1919. aastal alustati paarikümne õpilasega ja 1920. aastal oli õpilasi kuuekümne ümber, siis 1921. aasta sügisel oli juba üle kaheksakümne õpilase. Siiski pakkusid uued ruumid vaid ajutist leevendust ruumikitsikusele, pealegi tuli maja jagada Tartu linna tervishoiuosakonna ja elukorteritega. 1922. aasta lõpul jõuti järeldusele, et parim lahendus koolile oleks oma maja ostmine. Sobiv maja oli müüa aadressil Karlova tänav 2. Linnavalitsuse laenuga omandatud maja anti kunstikoolile lepingu alusel tasuta kasutada. 1923. aasta augustis koliti uude majja ja Pallase ruumidesse Kalamehe tänaval asus Naisühingu Käsitöökool. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-5-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Kõrgema kunstikoolina säilitas Pallas algusaastatel väljakujunenud õppesüsteemi: ettevalmistava astmena alg-, üld- ja maaliklassi, spetsialiseerumise ateljeedes ja kooli lõpetamise meisterateljeega. Endiselt jätkas tegevust ka keskkooli joonistusõpetajate ettevalmistuskursus. Põhikiri võimaldas kooli pääseda vabakuulajatena ka neil, kellel puudus keskharidus, kui nad avaldasid silmapaistvat andekust; kuid kunstikooli lõpetada või joonistusõpetaja kutse omandada said ainult keskkooliharidusega isikud. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-6-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Ametlik õppeaeg Pallases oli kuus aastat. Keskmiseks õpingute kestuseks Pallases kujunes siiski 7 ⅓ aastat. Paljude õppeaeg venis kümne aasta piiridesse. Meesõpilastel langes õpingute aega ka sundaja teenimine kaitseväes. Mitmed õpilased, näiteks Karl Pärsimägi, Rudolf Sepp, Eduard Kutsar jt, pidid ajutiselt katkestama, et õpinguteks raha teenida. Kuid oli ka neid, kes lõpetasid Pallase ettenähtud kuue aastaga, andekamad – näiteks Elmar Kits, Richard Kaljo, Erik Haamer jt – vähemagagi. Oli neidki, kellel jäi koolitee pooleli. Sageli oli põhjuseks vähene andekus või siis majanduslikud raskused. Ateljeedes ei kiirustatud lõpetamisega, samuti meisterateljees. Õpetajate nõukogu kaalus iga meisterateljee õpilast, enne kui laskis kooli lõpetada. Lõpetajat püüti välja saata suutelisena elus läbi lüüa. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-7-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Õpetajaskond oli Pallases võrdlemisi püsiv. Kooli juhatajaks ja õppejõududeks võisid põhikirja järgi olla isikud, kelle tehnilised võimed ja teoreetilised teadmised olid avalikult kindlaks tehtud ja kes pedagooglise töö kõrval tegutsesid kestvalt oma erialal. Õppejõud pidi olema eelkõige hea kunstnik, alles seejärel hea pedagoog. Kõik õppejõud kuulusid kooli õpetajate nõukogusse (pärast 1934. aasta põhimääruse kinnitamist kunstinõukokku), kes vastutas õppetöö sisulise külje ja kõigi õpilastega seotud küsimuste, nagu õppemaksust vabastamise, stipendiumite ja abirahade määramise, korrarikkumise, üleviimise klassist klassi või ateljeesse, samuti meisterateljeesse määramise ja lõpetamise eest. 1920. aastatel oli õppejõude kuni kaheksa, 1930. aastatel, kui õpilaste arv kahanes, kuus. 1930. aastate teisel poolel asusid õpetajatena tööle juba oma kooli vilistlased: Aleksander Vardi, Hando Mugasto, Kaarel Liimand, Arkadio Laigo ja Roman Vaher. Õppejõud olid kohustatud esinema Tartus näitustel vähemalt kord kahe aasta jooksul. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-8-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | Nii nagu algusaastatel, jätkusid ka 1920. aastate teisel poolel õppejõudude välisreisid, milleks olid kooli eelarves ette nähtud vastavad summad. Konrad Mägi kasutas 1924. aastal talle määratud stipendiumi tervise parandamiseks välismaal. Voldemar Mellik käis 1925. aastal Saksamaal ja Prantsusmaal, Anton Starkopf 1926. aasta suvel Prantsusmaal, Ado Vabbe ja Rudolf Paris 1928. aasta suvel koos Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, Jaan Vahtra 1929. aasta suvel Prantsusmaal ja Saksamaal. 1930. aastatel kooli eelarve õppejõudude välisreise enam ei võimaldanud, kuid mõnel puhul saadi reisitoetust siiski Kultuurkapitalist. 1934. aasta sügisel toimus kunstiühingu Pallas korraldamisel tutvumisreis Nõukogude Liitu. Koolist osalesid sellel kunstiajaloo lektor Voldemar Vaga, õpilased Rudolf Sepp ja Ernst Hallop ning tulevased õpetajad Kaarel Liimand, Hando Mugasto ja Juhan Nõmmik. Omal käel käisid mitmed õppejõud Pariisis: Kaarel Liimand 1937. aasta suvel, Aleksander Vardi sama aasta sügistalvel, Arkadio Laigo 1939. aasta suvel. Kõik nad tõid reisilt kaasa rohkesti muljeid ja kunstiteostes jäädvustatud linnavaateid Pariisi tänavailt ja Seine'i kaldapealseilt. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-9-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | 1924. aasta põhikiri oli koolitöö aluseks ligi kümme aastat. 31. märtsil 1933 kinnitas Vabariigi Valitsus kooli uue põhikirja. Õpetajate ametisse valimine läks õpetajate nõukogult kooli kuratooriumi kätte. Õpetajate protest ja võitlus kooli sisemise vabaduse eest jäeti tähele panemata. Sama aasta septembris täiendati Vabariigi Valitsuse nõudmisel põhikirja õpetajate haridust puudutava sättega. Selle kohaselt võisid kõrgema kunstikooli Pallas õppejõududeks olla vaid isikud, kes on lõpetanud mõne kõrgema kunstikooli. Ilma diplomita või lõputunnistuseta võis õppejõududeks valida vaid selliseid isikuid, kellel oli väljapaistvaid teeneid kujutava kunsti alal. Pallase uue põhikirja kinnitas Peaminister Riigivanema ülesannetes Konstantin Päts 19. septembril 1934. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-10-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | 1935. aastal kaaluti kooli kindlamat rahastamist silmas pidades Pallase muutmist riiklikuks kooliks või sihtasutuseks. Sama aasta sügisest hakkas riikliku kõrgema õppeasutusena töötama Tallinna Konservatoorium. Kahe kõrgema õppeasutuse riigistamine käis Eesti Vabariigil aga üle jõu ja Pallas jäi paratamatult kõrvale. 1936. aasta sügisel asus kuratoorium kooli põhikirja sihtasutuse nõuetele vastavaks ümber töötama. Sihtasutuse seaduse järgi oleks sihtasutusele määratud kindel riiklik toetus. 7. jaanuaril 1937 arutati asja kunstiühingu Pallas peakoosolekul ja otsustati kunstikool Pallase sihtasutuseks muutmise ettepanek Siseministeeriumile kinnitamiseks saata. Kooli juhatus asus vajalikke ettevalmistusi tegema. Riigi ja linna huvi puudumisel ilmselt asi aga soikus ja Pallas jätkas endiselt tegevust kunstikoolina. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-11-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | 1938. aasta alguses välja antud "Eraõppeasutuste toetamise seadus" nägi ette eraõppeasutuste ülalpidajatele riigi eelarvest toetuse andmise õppejõudude palkadeks, ehituste püstitamiseks ning õppevahendite ja sisseseade muretsemiseks tingimusel, et toetuse saajad on sihtasutused ja nende juhtimisest võtab osa Haridusministeeriumi esindaja. Mittesihtasutustest eraõppeasutuste ülalpidajatele nägi seadus ette senise toetuse andmise lõpetamise, juhul, kui nad haridusministri poolt antud tähtajaks ei ole sihtasutusteks ümber kujundatud. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-12-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | 1938. aasta veebruaris sai teatavaks, et Haridusministeeriumis oli välja töötatud riikliku kõrgema kunstikooli, nn kunstiakadeemia, asutamise eelnõu. Loodavale õppeasutusele oli ette nähtud ka hoone ehitamine Tallinnas Merepuiesteel. "Pallas", keda ähvardas uutes tingimustes eraõppeasutusena riiklikust toetusest ilma jäämine, ei oleks üksnes õppemaksust saadava tulu ja juhuslike toetuste arvel majandades suutnud uue kooliga võistelda. Kuratoorium arutas olukorda ja pöördus Tartu linna koolivalitsuse poole ettepanekuga muuta Pallas linna kooliks. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-13-Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) | 17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. Algas "kunstielu ümberkorraldamine nõukogulikel alustel". Augusti alguses likvideeriti kõik seni Eestis töötanud erakunstikoolid. 21. augustil 1940 otsustas presidendi kohusetäitja peaminister Johannes Vares asutada Tartus arvates 1. septembrist riigi ülalpeetava kunstikooli nimetusega "Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool". Uus kunstikool alustas tööd likvideerimise seaduse alusel ülevõetud varadega endise kunstikooli Pallas ruumides septembri lõpul. Nõukogude võimu poolt asutatud Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli tegevuse katkestas sõjategevuse jõudmine Eestisse 1941. aasta suvel ja Saksa okupatsioon. | Kõrgem Kunstikool Pallas (1919–1940) |
p-0-Kuu | Kuu on Maa suunas alati sama küljega ja see on heleduselt Päikese järel teine taevakeha, mida on taevas regulaarselt näha. Kuigi Kuu tundub Maalt vaadatuna valge, on tema pind tegelikult tume ja ta peegeldusvõime on veidi suurem kui vanal asfaldil ning Kuu albeedo on umbes 0,14. Kuu tekitab oma gravitatsiooniga loodeid, mõjutab Maa pöörlemist ja pikendab vähesel määral ööpäeva (sajandis 2 millisekundit). Ilma Kuuta pöörleks maakera ümber oma telje nii, et päevad oleksid kuue tunni pikkused. Kuu hoiab Maa telje ekliptika tasandi suhtes stabiilselt 23-kraadise nurga all, tänu millele on Maa aastaajad ja keskkonnatingimused leebed. Kuu ja Maa vaheline kaugus suureneb igal aastal 3,82 ± 0,07 cm võrra, kuid see ei suurene konstantselt. | Kuu |
p-1-Kuu | Kuu ja tema faasid on vanadest aegadest alates mõjutanud paljusid kultuure, kalendreid, kunsti, mütoloogiat ja tehnikat. Esimene kosmoseaparaat mis jõudis Kuule, oli Nõukogude Liidu Luna programmi raames startinud Luna 2, mis kukkus Kuule septembris 1959. Nõukogude Liidu edu häiris Ameerika Ühendriike ning president John Kennedy kuulutas 1961. aastal välja Apollo programmi ja seadis eesmärgiks saata Kuule mehitatud missioon enne kümnendi lõppu. USA sai Apollo programmiga esimeseks ja tänaseni ainsaks riigiks, mis on Kuule saatnud mehitatud missioone. Pärast missiooni Apollo 17 lõppu, on Kuule saadetud ainult mehitamata kosmoseaparaate. | Kuu |
p-2-Kuu | Tänapäeval on teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees ehk hiiglasliku kokkupõrke hüpotees, mille esitasid kolm teadlast: Bill Hartmann, Roger Phillips ja Jeff Taylor 1980ndatel. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus ligikaudu Marsi-suurune taevakeha, millele on antud nimi Theia. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum. | Kuu |
p-3-Kuu | Kuud on topograafiliselt uuritud laseraltimeetriga ja stereofotograafiaga. Topograafiliselt on kõige paremini näha Aitkeni kraater, mille läbimõõt on 2240 km. See on Kuu suurim kraater ja suuruselt teine teadaolev kraater Päikesesüsteemis. Selle suurim sügavus on 13 kilomeetrit, mis teeb sellest madalaima koha Kuu pinnal. Kuu kõrgeimad kohad asuvad Aitkeni kraatrist kirdes ja arvatakse, et need tekkisid koos kraatriga. Ka Kuu teised suured kraatrid nagu Imbrium, Serenitatis, Crisium, Smythii ja Orientale on samuti madalad ja kõrgete servadega. Kuu tagakülg on keskmiselt 1,9 km kõrgem kui Maale nähtav külg. | Kuu |
p-4-Kuu | Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, sest vanaaja astronoomid uskusid, et need on täidetud veega. Tänapäeval teatakse, et need olid kunagi basaltilise laava basseinid, mis jahtusid ja moodustasid basaldilademed. Kuigi Kuu basaltkivimid sarnanevad Maal leitud kivimitega, on Kuu omad rauarikkamad ja mineraale pole mõjutanud vesi. Meredele andis nimed Itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal. Heledaid alasid nimetatakse mandriteks ja neil domineerib mineraal anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4-3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,4 miljardit aastat tagasi. Teadlased on arvamusel, et erinevalt Maast pole ükski Kuu manner tekkinud tektoonilise aktiivsuse tagajärjel. | Kuu |
p-5-Kuu | Kuu mered asuvad peamiselt Maa-poolsel küljel ja katavad sellest 31%. Kuu tagakülje pindalast katavad mered kõigest 2%. Teadlased arvavad, et merede pindalade suure erinevuse Maa-poolsel küljel ja tagaküljel on põhjustanud soojustjuhtivate elementide suurem kontsentratsioon ühel küljel, mis põhjustas vahevöö sulamise ja selle tõusmise koorikusse. Suur osa meresid tekkis 3-3,5 miljardit aastat tagasi, aga vanimad on 4,2 miljardit aastat vanad. 2014. aastal avaldas NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri tehtud fotod ja andmed laikudest meredes, millest mõned olid vähem kui 50 miljonit aastat vanad. See tähendab, et vahevöö võib olla arvatust soojem. Kuul on märgatud maavärinaid ja gaaside eraldumist ja see viitab, et Kuul on mõningane seismiline aktiivsus, kuid Kuu värinad on Maa omadest tunduvalt nõrgemad. | Kuu |
p-6-Kuu | Kuu geoloogiat on märkimisväärselt mõjutanud ka komeedid ja asteroidid. Teadlaste hinnangul on ainuüksi Kuu Maa-poolsel küljel 300 000 kraatrit, mille läbimõõt on suurem kui 1 km. Mõned neist kraatritest on saanud mõne õpetlase, teadlase või kunstniku nime. Kuu kraatritest on enim uuritud Nectarise, Imbriumi ja Orientale kraater, mille läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid. Kuu vähese atmosfääri, ilma ja geoloogilise aktiivsuse tõttu on paljud kraatrid hästi säilinud. Kuigi täpselt on määratud väheste kraatrite vanus, saab nende abil arvutada ligikaudseid vanuseid. Apollo missioonidel Maale toodud kivimite vanuseks on määratud 3,8–4,1 miljardit aastat. | Kuu |
p-7-Kuu | Kuu on ekliptilise tasandi suhtes kõigest 1,5424° suuruse nurga all, mis on väga väike võrreldes Maa 23,44° nurgaga ning seetõttu sõltub temperatuur Kuu pinnal piirkonniti otseselt päikesevalgusest. 1994. aastal sondi Clementine tehtud piltidelt avastati piirkond, kus Päike kunagi ei looju. Kuu põhjapoolusel asuva 73-kilomeetrise läbimõõduga Peary kraatri serv on alati päikese käes ja selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. Kuu lõunapoolus on aga alaliselt varjatud ja sealt on leitud ühed külmemad piirkonnad Päikesesüsteemis. Lunar Reconnaissance Orbiter mõõtis lõunapooluse kraatrite temperatuuriks −238 °C ja see on läbi aegade madalaim temperatuur, mille ükski kosmosesond on registreerinud, sest teadaolevalt pole nii madalat temperatuuri registreeritud isegi Pluutol. | Kuu |
p-8-Kuu | Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km, suurim kaugus 406 700 km ja keskmine kaugus on 384 400 km. Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega, sest Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle võnkumise amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast. | Kuu |
p-9-Kuu | Kuu loomise ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel, kuu loomise momendil saavad toimuda päikesevarjutused. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha. Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp, mille kaar on suunatud paremale. Esimese veerandi ajal paistab taevas poolkuu, mille kaar on suunatud paremale. Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena, Kuu asub oma orbiidil sel ajal Päikesest kõige kaugemas punktis – niimoodi, et Maa asub Kuu ja Päikese vahel. Sel ajal saavad tekkida ka kuuvarjutused. Viimase veerandi ajal on näha jällegi poolkuu, kuid seejuures on kuuketta kaar suunatud vasakule. Järgneb Kuu kahanemine sirbiks kuni uue noorkuuni. | Kuu |
p-10-Kuu | Kuna Kuu kaugeneb Maast, on Maa pöörlemine seetõttu aeglustumas. Apollo missioonidel Kuule jäetud peeglite abil tehtavad mõõtmised on näidanud, et Maa ja Kuu vaheline kaugus suureneb igal aastal umbes 38 millimeetrit ja aatomikellad on näidanud, et Maa päev pikeneb seetõttu igal aastal umbes 15 mikrosekundit. Kuu kaugenemine lõpeb lõpuks Maa pöörlemise seiskumisega analoogselt Pluuto ja Charoniga juhtunule, kuid ilmselt Kuu ja Maaga seda ei juhtu, sest arvutuste kohaselt muutub Päike ammu enne seda punaseks hiiuks ja hävitab Maa. | Kuu |
p-11-Kuu | Varjutused toimuvad ainult siis, kui Päike, Kuu ja Maa on omavahel joondunud. Päikesevarjutused toimuvad siis, kui on Kuu loomise faasis ja Kuu on Päikese ning Maa vahel. Kuuvarjutused toimuvad siis, kui on täiskuu ja Maa on Päikese ja Kuu vahel. Päikesevarjutuse ajal võib Kuu Päikese täielikult varjata, sest Päikese ja Kuu nurkläbimõõt on ligikaudu võrdne. Kuna Kuu ja Maa vaheline orbiit ja võrreldes Maa ja Päikese vahelise orbiidiga 5° kaldu, ei toimu varjutused iga täiskuu ja kuu loomise faasi ajal. Varjutused toimuvad osaliselt tsüklitena, mida nimetatakse saaroseks. Saaros kordub umbes iga 18 aasta tagant. | Kuu |
p-12-Kuu | Külma sõja ajal puhkes USA ja Nõukogude Liidu vahel kosmosevõidujooks. Mõlemad riigid hakkasid huvituma Kuu uurimisest ja kui kanderaketid olid piisavalt võimsad, hakati Kuule saatma kosmoseaparaate, mis kukkusid Kuu pinnale või lendasid Kuust mööda. Esimene edukas programm oli Nõukogude Luna programm, mis 1959. aastal saavutas mitmeid märkimisväärseid saavutusi: Luna 1 oli esimene Maa orbiidilt lahkunud kosmoseaparaat, Luna 2 oli esimene Kuu pinnale kukkunud kosmoseaparaat ja Luna 3 tegi esimesed pildid Kuu tagaküljest. | Kuu |
p-13-Kuu | USA algatas mitmed Kuuga seotud kosmoseprogrammid, millest kuulsaim on Apollo programm. JPL-i Rangeri programm tegi Kuu pinnast esimesed lähifotod, Lunar Orbiteri programm kaardistas Kuu pinna ja Surveyori programmi raames maandusid Kuul esimesed USA kosmoseaparaadid. Mehitatud lennud Apollo programmi raames said võimalikuks peamiselt arvutite, tarkvara ja kuumuskilpide suure arengu tõttu 1960. aastatel. Lisaks oli programmi juhtkond väga kompetentne juhtima hiiglaslikku projekti. Programmi raames saadeti 1968. aastal Kuu orbiidile esimene mehitatud missioon, Apollo 8, ja 1969. aastal toimunud mehitatud maandumist Kuule peavad paljud kosmosevõidujooksu kulminatsiooniks. | Kuu |
p-14-Kuu | Pärast kosmose võidujooksu lõppu ei saatnud ükski riik kaua aega kosmoseaparaate Kuu orbiidile. Alates 1990ndadest on Kuu vastu huvi tundma hakanud paljude riikide teadlased. 1990. aastal sai Jaapan kolmandaks riigiks, mis on Kuu orbiidile saatnud kosmoseaparaadi, kui Kuu orbiidile jõudis Hiten. 1994. aastal jõudis Kuu orbiidile USA Kaitseministeeriumi ja NASA koostöös valminud kosmoseaparaat Clementine ja 4 aastat hiljem NASA Lunar Prospector, mis kukutati 1999. aastal Kuu tagaküljel asuvasse kraatrisse. | Kuu |
p-15-Kuu | Alates 2007. aastast on Kuu uurimist kosmoseaparaatidega alustanud ka Hiina. 5. novembrist 2007 kuni 1. märtsini 2009 tiirles Kuu orbiidil kosmoseaparaat Chang'e 1, mis kaardistas kogu Kuu pinna. Oktoobris 2010 jõudis Kuu orbiidile Chang'e 2, mis tegi Kuu pinnast parema kvaliteediga fotod ja suundus Lagrange'i punkti L2. Pärast seda suundus aparaat süvakosmosesse. 14. detsembril 2013 jõudis Kuule Chang'e 3, mis sooritas Kuu pinnale esimese pehme maandumise pärast Nõukogude missiooni Luna 24. Chang'e 3 pardalt väljus kulgur Yutu, mis oli esimene kuukulgur pärast missiooni Lunohod 2. Yutu töötas Kuu pinnal 31 kuud ja see lõpetas töö 31. juulil 2016. Hiinal on plaanis saata Kuu pinnale missioone ka tulevikus. | Kuu |
p-16-Kuu | 4. oktoobrist 2007 kuni 10. juunini 2009 tiirles Kuu orbiidil Jaapani kosmoseagentuuri JAXA orbiiter SELENE, mis uuris Kuu geofüüsikat ja filmis väga kvaliteetsed kaadrid Kuust. 8. novembril 2008 jõudis Kuu orbiidile kosmoseaparaat Chandrayaan I, mis kaardistas Kuud ja kinnitas veemolekulide olemasolu Kuu pinnal. Teadlased kaotasid Chandrayaan 1-ga side 27. augustil 2009. India plaanib Kuu orbiidile saata ka orbiiteri Chandrayaan II, kuid selle start on edasi lükkunud Vene missiooni Fobos-Grunt ebaõnnestumise tõttu ja selle start oli määratud 2018. aastasse. | Kuu |
p-17-Kuu | 18. juunil 2009 startis Kuule kosmosesond NASA Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) ja maandur LCROSS. LCROSS lõpetas oma missiooni plaanipäraselt 2009. aastal, mil see kukutati 9. oktoobril 2009 Cabeuse kraatrisse. LRO on töös tänaseni. 1. jaanuaril 2012 jõudsid Kuule kaks GRAIL-i sondi, mis uurisid Kuu sisestruktuuri kuni sama aasta 17. detsembrini, mil mõlemad kukutati Kuu pinnale. 6. oktoobril 2013 jõudis Kuule kosmoseaparaat LADEE, mis uuris Kuu eksosfääri 18. aprillini 2014, mil see Kuu pinnale kukutati. | Kuu |
p-18-Kuu | Kuud on läbi aegade seostatud ka hullumeelsusega. Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem ning Vana-Kreeka filosoof Aristoteles uskusid, et täiskuu ajab tundlikud inimesed hulluks, sest mõjutab palju vett sisaldavat aju. Plinuse ja Aristotelese hüpoteesi on teadlased välistanud, sest Kuu gravitatsioon on selleks liiga nõrk. Kuu mõju inimestele usutakse ka tänapäeval, väites et täiskuu ajal sagenevad enesetapud, mõrvad, liiklusõnnetused ning psühhiaatriahaiglatesse võetakse sel ajal vastu rohkem inimesi. Siiski on mitmed uurimused need väited ümber lükanud. | Kuu |
p-0-Liivimaa ordu | Esimestel aastatel olid Liivimaa orduharus ülekaalus endised mõõgavennad, kuid on arvatud, et pärast 1240. aastate alguse Ristisõdu Venemaal kaldus orduharus ülekaal uustulnukate poole. Esialgu oli Liivimaa orduharu väga tugevalt Saksa ordu kõrgmeistriga seotud, too määras 13.–14. sajandil kohaliku meistri oma äranägemise järgi. Sel perioodil ühendas orduharusid ka ühine peavaenlane, Leedu suurvürstiriik, kellega peeti mitmeid edutuid lahinguid: näiteks 1270. aastal langes Karuse lahingus maameister Otto von Lutterberg, 1279. aastal aga Aizkraukle lahingus meister Ernst von Ratzeburg. Alates 13. sajandi lõpust algasid ka pidevad sisetülid Vana-Liivimaal, mis peamiselt käisid ordu ja Riia peapiiskopi või Riia linna vahel. | Liivimaa ordu |
p-1-Liivimaa ordu | 1346. aastal ostis Saksa ordu Taani käest Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) ja andis selle järgmisel aastal Liivimaa ordu valitseda. Tänu sellele muutus ordu Vana-Liivimaa piiskopkondadest selgelt tugevamaks ja 14.–15. sajandil püüdis ta korduvalt Liivimaa tugevuselt teist poliitilist jõudu, Riia peapiiskopkonda ordusse inkorporeerida ehk sundida Riia toomkapiitlit vastu võtma Saksa Ordu reeglit ning saavutada ka selle, et peapiiskop on Saksa ordu preestervend. Nõnda loodeti peapiiskopkonda enda vaimuliku ja poliitilise kontrolli alla saada. 1393. aastal see õnnestuski ning 1405–1417 oli Riia peapiiskopkond ordu otsese võimu all, kuna peapiiskop Johann von Wallenrode oli selle ordule pantinud. | Liivimaa ordu |
p-2-Liivimaa ordu | Kuid 1386. aastal kaotas ordu olulise põhjenduse oma eksistentsiks, kui seni paganlik Leedu sõlmis Poolaga Krevo uniooni ning leedulased ristiti. Poola-Leedu liit pöördus peagi Saksa ordu Preisimaa haru vastu, mida 1309. aastast valitses kõrgmeister, mistõttu hakkas nõrgenema ka selle side Liivimaa orduga, mida Poola ja Leedu otseselt ei ohustanud. Tegeliku sõltumatuse kõrgmeistrist saavutas Liivimaa ordu 15. sajandi keskel, kui pärast maiskondade konflikti esitati kõrgmeistrile kinnitamiseks vaid üks kandidaat. Samal ajal püüti Saksa ordult üle võtta ka Eestimaad, mis 1459. aastal ametlikult toimuski. Tegelikult jäi aga kõrgmeistri nimeline võim Eestimaal kehtima kuni 1525. aastani, mil Saksa ordu Preisimaa haru sekulariseeriti - Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern andis 1525. aasta 10. mail andis truudusvande Poola kuningale Zygmunt I-le ja nimetati tema vasallina esimeseks Preisimaa hertsogiks ning kujunes Preisimaa hertsogiriik (1525–1701). Seejärel muutus Liivimaa ordu tegelikult täiesti sõltumatuks. Ametlikult jäi ta siiski Saksa ordu osaks ja allus nimeliselt kuni oma eksistentsi lõpuni Saksa ordu kõrgmeistrikoha administraatorile Saksamaal. | Liivimaa ordu |
p-3-Liivimaa ordu | 1420. aastatel tekkisid Liivimaa ordul uued vastuolud Riia peapiiskoppidega, mis viisid 1428. aastal peapiiskopkonna vabanemise inkorporatsioonist. Uuesti suudeti see ordusse inkorporeerida 1451. aastal ning ametlikult jäi see kord kehtima kuni Vana-Liivimaa lõpuni, tegelikult ei saavutanud ordu aga peapiiskopi üle kontrolli ning vastuolud nende vahel jätkusid ka edaspidi. 1452. aastal lõpetati ka peapiiskopi ja ordu tüli Riia linna üle Kirchholmi lepinguga, millega jagati võim linna üle. Linnale see ei sobinud ning 1484–1491 toimunud kodusõjas püüdis linn orduvõimust vabaneda. Viimaks õnnestus ordul Kirchholmi leping taastada, mis ametlikult kehtis samuti Liivi sõjani, kuigi 1525–1547 oli Riia tegelikult ordu ainuvõimu all. | Liivimaa ordu |
p-4-Liivimaa ordu | 15. sajandi teisel poolel muutus aga oluliselt kogu Liivimaa välispoliitiline olukord, kui Moskva suurvürstiriik liitis endaga Novgorodi vabariigi ja ulatus nii ka Liivimaa ja ordualade piirideni. Aastatel 1480–1481 ja 1501–1503 peeti Moskva ja Pihkvaga kaks sõda, mis ordu välispoliitilist positsiooni aga ei parandanud. Liivimaa-siseselt suudeti küll senisest edukamalt rahu hoida, kuid uusi vapustusi tekitas 1520. aastatel reformatsioon, hiljem aga Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni katsed Liivimaad sekulariseerida. 1526. või 1527. aastal sai Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenbergist Saksa-Rooma keisri vasall ehk riigivürst, kuid tegelikku keisripoolset tuge see ordule ei toonud. | Liivimaa ordu |
p-5-Liivimaa ordu | 1558. aastal puhkenud Liivi sõjas ei osutunud ordu enam maakaitseks võimeliseks ja andis end 1559. aastal Poola kuninga Zygmunt II Augusti kaitse alla. Pärast seda, kui Põhja-Eesti orduvaldused olid end 1561. aastal andnud Rootsi võimu alla, ei jäänud viimasel ordumeistril Gotthard Kettleril muud üle, kui alistuda Poola kuningale. 1561. aasta novembris liideti ordualad koos Riia peapiiskopkonnaga Poolaga, 1562. aasta 5. märtsil likvideeriti orduharu lõplikult, kui Kettlerist sai Kuramaa hertsog. | Liivimaa ordu |
p-6-Liivimaa ordu | Ordumeistril aitasid ordut hiljemalt 15. sajandi keskpaigast juhtida 5–6 käsknikust koosnev sisemine ehk kitsam nõukogu. Kõige olulisemateks käsknikeks olid maamarssal, Viljandi, Tallinna, Aluliina ja Kuldīga komtuurid ning Järva foogt. Mõnikord kuulusid siseringi ka teised käsknikud, kõige tihemini Dünaburgi või Pärnu komtuur. Suurde ehk välimisse ordunõukokku kuulusid sisuliselt kõik ordukäsknikud, välja arvatud Kursi komtuur, kelle positsiooni on loetud Liivimaa käsknike seas kõige tähtsusetumaks. Kui sisemine nõukogu tegeles ordu igapäevase juhtimise ja oluliste otsuste kinnitamisega, siis välimine nõukogu kutsuti kokku ordut kui tervikut puudutavate probleemide lahendamiseks või suurte kriiside korral. | Liivimaa ordu |
p-7-Liivimaa ordu | Rüütelvennad olid Liivimaa ordu sisehierarhias tähtsaimad, nad valitsesid ordut poliitiliselt: kõik ordukäsknikud olid rüütelvennad. Nende vormiriietuseks oli Saksa ordu valge mantel musta ristiga. 1230. aastatel kuulus ordusse umbes 120 rüütelvenda, neist veidi üle poole arvatavasti endised Mõõgavennad. 13. sajandil kuulus Liivimaa ordusse kuni 200 rüütelvenda, 14. sajandil oletatavasti kuni 400. 1451. aasta visitatsiooniprotokollide säilinud osadest on kokku arvestatud 197 rüütelvenda, tõenäoliselt oli nende koguarv siiski mõnevõrra suurem, ulatudes vähemalt 220-ni. 15. sajandi lõpust hakkas orduvendade arv langema, 1550. aastatel polnud neid arvatavasti enam rohkem kui veidi üle 100. Koos hallmantlite, sõjasulaste ja vasallidega moodustasid rüütelvennad ordu sõjaväe. 14. sajandi lõpust hakati kasutama ka palgasõdureid, nende osatähtsus muutus määravaks 15. sajandi lõpuks. | Liivimaa ordu |
p-8-Liivimaa ordu | Rüütelvendade hulka võisid ordu algupoolel jõuda peaaegu kõikide seisuste esindajad. Nii kuulus 13. sajandi teisel poolel orduvendade hulka ka liivlane Ykemele, ainus teadaolev Baltikumi rahvaste esindaja ordus. Samuti sattus sinna Põhja-Saksamaa linnakodanikke ja mitmeid teadmata päritolu, võimalik, et talupojaperedest põlvnevaid mehi. Alates 14. sajandi teisest poolest muutusid seisuslikud vahed aga jäigemaks ning ordusse hakati võtma sisuliselt ainult aadlipäritolu inimesi. Enamik neist pärines Vestfaalist. Eriti suureks muutus vestfaallaste osakaal 15. sajandil, hiljem see mõnevõrra langes. Lisaks vestfaallastele oli ordu ridades pidevalt ka suur hulk reinimaalasi (peamiselt Reini jõe alamjooksu piirkonnast). Teistest piirkondadest pärit rüütelvendi oli tunduvalt vähem, Preisi- ja Liivimaalt on neid teada vaid üksikuid. | Liivimaa ordu |
p-9-Liivimaa ordu | Preestervennad olid vaimulikud, kes sooritasid ordus kiriklikke talitusi ja olid sageli kirjutajateks ning kantseleiametnikeks. Ka nemad kandsid Saksa ordu musta ristiga valget mantlit. Preestervennad tulid, erinevalt rüütelvendadest, tihti Preisimaalt ja nad pärinesid enamasti kodanikeseisusest. Preestervendade hulka kuulusid ka mitmed Liivimaa piiskopid: enamik Kuramaa piiskoppe olid Saksa ordu liikmed, samuti suur osa Riia peapiiskoppidest. Preestervendi oli alati tunduvalt vähem kui rüütelvendi, 1451. aastal teenis neid Liivimaa ordu linnustes teadaolevalt 43. | Liivimaa ordu |
p-10-Liivimaa ordu | Liivimaa orduriik oli Vana-Liivimaa suurim riik ja võimsaim sõjaline jõud. Kokku oli tema pindala umbes 55 000 km²; alates 1347. aastast, mil Liivimaa ordule läksid Taani valdused Põhja-Eestis, kasvas pindala 67 000 km²-ni. Varem kuulusid ordule Eestis Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Läti aladel kuulusid ordule enamik Latgalest, Võnnu ja Volmari ümbrus, Semgallia ja Kuramaa lõunaosa. Aastatel 1330–1452 kuulus ordule ka Riia linn, seejärel omas ta Kirchholmi lepingu kohaselt selle üle koos Riia peapiiskopiga ühisvõimu, välja arvatud aastatel 1481–1491, mil toimus ordu-Riia kodusõda, ja 1524/1525–1529 (tegelikult kuni 1547), mil reformatsioonisegaduste tõttu allus linn ainult ordule. Ordule alluval territooriumil asusid ka Tallinna, Narva, Uus-Pärnu, Paide, Rakvere, Võnnu, Volmari, Kuldīga ja Vindavi linnad valitavate linnavalitsusorganite raadidega. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused paiknesid laialipaisatuna suurel maa-alal vaheldumisi piiskoppide valdustega, mis muutis raskeks valduste kaitsmise. Samas võimaldas valduste hajutatus ordul sekkuda ka kõigi teiste Vana-Liivimaa poliitiliste üksuste siseellu, seda enam, et ordu sõjaline organiseeritus oli kuni 16. sajandi alguseni väga kõrgel tasemel. | Liivimaa ordu |
p-11-Liivimaa ordu | Orduvaldused jagunes foogtkondadeks ja komtuurkondadeks. Nende eesotsas olid komtuurid ja foogtid ehk ordukäsknikud, tähtsust omasid ka ordulosside haldajad-ülemad, keda tavaliselt nimetati linnusekomtuurideks. Kõik lossides elavad orduvennad moodustasid eesotsas lossiülemaga konvendi. Esialgu peeti komtuure foogtidest tähtsamaiks ja ühes piirkonnas võis valitseda komtuur ning talle alluv foogt, kuid ajapikku see vahe kadus. Siiski sai eristada tähtsamaid ja tähtsusetumaid orduameteid (vt ordu valitsemise alt). Kokku olid orduvaldused 16. sajandiks jagatud 22 käskniku vahel, lisaks komtuuridele ja foogtidele olid ka ordumeistrile otse alluvad alad (Riias, Kuramaal ja Viljandist lõunas) ning maamarssali valdused (Sigulda, Volmari ja Riia ümbruskond). | Liivimaa ordu |
p-0-Loomaaed | 1828. aastal avatud Londoni loomaaed nimetas ennast esialgu sõnaga menagerie, mis tähendab loomaaia-rändtsirkust või loomade kogumikku, või kasutas mõistet zoological garden 'zooloogiaaed', mis on lühend nimest "Gardens and Menagerie of the Zoological Society of London". Lühendit zoo kasutati Suurbritannias esmakordselt trükis 1847. aasta paiku Cliftoni loomaaia kohta. Samas läks veel 20 aastat enne, kui see sõna sai tänu muusikaliartisti Alfred Vance'i esitatud laulule "Walking in the Zoo on Sunday" ("Jalutades pühapäeval loomaaias") tuntuks. Mõistet zoological park kasutati suuremate rajatiste kohta Washingtonis ja Bronxis New Yorgis, mis avati vastavalt 1891. ja 1899. aastal.20. sajandi lõpus mõeldi loomaaia kohta välja uued mõisted – conservation park ('looduskaitsepark') ja biopark. Uue nime kasutuselevõtmine oli strateegia, mida kasutasid mõned loomaaiaprofessionaalid, et distantseerida oma asutused stereotüüpsest ja tänapäeval palju kritiseeritavast 19. sajandi loomaaiakontseptsioonist. Mõistet biopark hakkas kasutama Washingtonis asuv riiklik loomaaed 1980. aastate lõpus. 1993. aastal võttis New Yorgi Zooloogiaselts oma uueks nimeks Wildlife Conservation Society ('eluslooduse kaitse selts') ja hakkas kasutama oma hallatavate loomaaedade kohta mõistet wildlife conservation parks ('eluslooduse kaitsepargid'). | Loomaaed |
p-1-Loomaaed | Hiina keisrinnal Tankil oli 2. sajandil eKr "hirvemaja" ning kuningas Wen Wang pidas 1500 aakri suurust loomaaeda, mida kutsuti Ling-Yu ehk 'Tarkuse Aed'. Tuntud loomade kogujad olid ka kuningas Saalomon, Kuningad Semiramis ja Assurbanipal, Assüüria valitsejad ning Babüloni valitseja Nebukadnetsar II. Neljandal sajandil eKr eksisteerisid loomaaiad juba enamikus Kreeka linnades; Aleksander Suur oli saatnud sõjaretkedel leitud loomi Kreekasse. Rooma imperaatorid pidasid loomade erakollektsioone uuringute või areenide jaoks. 19. sajandi ajaloolane William Edward Hartpole Lecky on kirjutanud Rooma mängudest, mida peeti esimest korda aastal 366 eKr. | Loomaaed |
p-2-Loomaaed | Inglismaa kuningas Henry I hoidis loomakollektsiooni oma palees Woodstockis. Oletatavalt leidus seal ka lõvisid, leoparde ja kaameleid. Keskaja Inglismaa kõige suurem kollektsioon oli Londonis Toweris. Selle asutas 1204. aastal kuningas John I. Henry III sai 1235. aastal Saksa-Rooma keisri Friedrich II käest pulmakingiks kolm leopardi. 1264. aastal viidi loomad Toweri läänepoolse peasissekäigu juures asuvasse Bulwarki, mis sai uueks nimeks Lion Tower ('lõvitorn'). See avati avalikkusele Elizabeth I valitsusajal 16. sajandil. 18. sajandi ajal oli külastamise hind kolm ja pool penni või siis lõvisöödaks toodud koer või kass. Kui avati Londoni loomaaed, asustati loomad sinna ümber. | Loomaaed |
p-3-Loomaaed | 1775. aastal avati loomaaed Madridis ning 1795. aastal loomaaed Jardin des Plantes Pariisis, mille asutas Jacques-Henri Bernardin de Saint-Pierre. Loomad toodi sinna Versailles' kuninglikust rändtsirkusest ning loomaaed asutati peamiselt teaduslike uuringute ja hariduse jaoks. Esimene loomaaed Venemaal rajati Kaasanisse, selle asutas 1806. aastal Kaasani ülikooli professor Karl Fuchs. Londoni Zooloogiaselts, millele oli 1826. aastal aluse pannud Stamford Raffles, rajas 1828. aastal Regenti parki Londoni loomaaia, võttes endale sealjuures eeskujuks Pariisi loomaaia. See avati tavakülastajatele 1847. aastal. Esimene loomaaed Austraalias oli Melbourne'i loomaaed, mis avati 1860. aastal. Samal aastal avati ka Central Parki loomaaed New Yorgis, mis oli esimene avalik loomaaed Ameerika Ühendriikides. 1859. aastal asutas ka Philadelphia Zooloogiaselts loomaaia, aga selle avamine lükkus Ameerika Ühendriikide kodusõja tõttu edasi 1874. aastale. | Loomaaed |
p-4-Loomaaed | Kui ökoloogia tõusis 1970. aastatel avalikkuse huviorbiiti, hakkasid mõned loomaaiad kaaluma võimalust võtta looduskaitse oma keskseks rolliks. Seda diskussiooni juhtisid Gerald Durrell Jersey loomaaiast, George Rabb Brookfieldi loomaaiast ja William Conway Bronxi loomaaiast. Sealt alates said loomaaia professionaalid üha rohkem teadlikuks vajadusest osaleda looduskaitseprogrammides ning peagi teatas American Zoo Association, et looduskaitse on nende prioriteet. Et rõhutada looduskaitseprobleeme, loobusid paljud suuremad loomaaiad loomatrikkide näitamisest. Näiteks lõpetas Detroiti loomaaed 1969. aastal oma elevandietenduse ja 1983. aastal šimpanside etenduse näitamise, tunnistades ühtlasi, et treenijad oli tõenäoliselt loomi väärkohelnud, et neid soovitud moel tegutsema saada. | Loomaaed |
p-5-Loomaaed | Septembris 1906 sai New Yorgi Bronxi loomaaia juhataja William Hornaday kokkuleppel New Yorgi Zooloogiaseltsi esimehega oma loomaaeda Kongo pügmee Ota Benga, kes pandi esialgu ühte puuri šimpansidega, hiljem orangutan Dohongi ja papagoiga. Väljapanek pidi illustreerima "puuduvat lüli" orangutani ja valge inimese vahel. See vallandas protesti linna vaimulikelt, kuid külastajad olevat tungelnud lausa parvedena, et seda näha.Inimesi näidati puurides ka 1931. aasta Pariisi koloniaalnäituse ajal ja isegi veel 1958. aastal "Kongo küla" väljapaneku hulgas Expo 58 ajal Brüsselis. | Loomaaed |
p-6-Loomaaed | Osa loomaaedu kasutab puuride asemel avaramaid väliaedu, piirates loomade liikumist kraavide ja taradega. Safariparkides on külastajail võimalik sõita autoga läbi aedade, kus loomi hoitakse, nõnda saavad nad loomi lähedalt jälgida. Vanim seda liiki loomaaed on Whipsnade Park Inglismaal Bedfordshire'is, mille Londoni Zooloogiaselts avas 1931. aastal. Selle territoorium on 2,4 km² (600 aakrit). USA-s San Diego lähedal San Pasquali orus on San Diego Zooloogiaselts 1970. aastate algusest arendanud San Diego Safariparki, mis võtab enda alla 7 km² territooriumi. Põhja-Carolina osariigivalitsus toetab kahte loomaparki, üks neist on 8,1-ruutkilomeetrine Põhja-Carolina loomaaed Asheboros. Melbourne'is Austraalias asuva 2-ruutkilomeetrise Werribee vabaalaloomaaia väljapanekusse kuuluvad savanniloomad. | Loomaaed |
p-7-Loomaaed | Teeäärseid loomaaedu kohtab kõikjal Põhja-Ameerikas, eriti kõrvalisemates paikades. Need on väikesed loomaaiad, mille tegevust seadus ei reguleeri. Sageli on need rajatud eesmärgiga paeluda mõne muu asutuse, näiteks tankla külastajaid. Loomadele võib olla selgeks õpetatud mõni trikk, mida nad esitavad, ning külastajad pääsevad neile lähemale kui suurtes loomaaedades. Kuna selliste loomaaedade tegevus on reguleerimata, on need kurikuulsad loomade hooletusejätmise ja väärkohtlemise juhtumite poolest. | Loomaaed |
p-8-Loomaaed | Loomade teemapark kujutab endast kombinatsiooni lõbustuspargist ja loomaaiast ning on loodud eeskätt meelelahutuslikel ja ärieesmärkidel. Mereimetajate pargid nagu Sea World ja Marineland, on delfinaariumid, kus peetakse ka vaalasid, ja kus leidub lisaks meelelahutuslikke atraktsioone. Loomade teemapark pakub rohkem meelelahutust ja lõbustusi kui klassikaline loomaaed, nagu näiteks lavasõusid, mägiraudteed või müütilisi olendeid. Mõned näited sellistest teemaparkidest on Busch Gardens Tampa Bay Tampas Florida osariigis ja Disney's Animal Kingdom Orlandos Florida osariigis USA-s, Flamingo Land North Yorkshire'is Inglismaal ning Six Flags Discovery Kingdom Vallejos California osariigis USA-s. | Loomaaed |
p-9-Loomaaed | Enamik tänapäeval Austraalias, Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas asuvaid loomaaedu on väitnud, et nad eksponeerivad metsikuid liike eeskätt selleks, et kaitsta ohustatud liike, samuti teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel ning alles seejärel külastajate meelelahutuseks. Kriitikud on seda väidet samas vaidlustanud. Londoni Zooloogiaselts väidab oma põhikirjas, et tema eesmärk on "edendada zooloogiat ja loomafüsioloogiat ning tutvustada loomariigi uudseid ja põnevaid esindajaid". Ühing peab ülal kahte uurimisinstituuti – Nuffieldi Võrdleva Meditsiini Instituuti ja Wellcome'i Võrdleva Füsioloogia Instituuti. Philadelphia loomaaia Penrose'i uurimislaboratoorium USA-s keskendub võrdleva patoloogia uuringutele. Maailma Loomaaedade ja Akvaariumide Assotsiatsioon (WAZA) töötas oma esimese looduskaitsestrateegia välja 1993. aastal. 2004. aasta novembris võttis ta vastu uue strateegia, mis esitab 21. sajandi loomaaedade missiooni.Ohustatud liikide paljundamist koordineeritakse paljundusprogrammide koostöö kaudu, mis hõlmab andmebaase ja koordinaatoreid, kes hindavad üksikute loomade ja institutsioonide osatähtsust ülemaailmsest ja regionaalsest vaatenurgast. Samuti on kõikjal maailmas ohustatud liikide kaitseks loodud piirkondlikke programme.Loomakaitseorganisatsioon Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (PETA) ja loomaaedade vastane kampaaniarühm Vangistuses Peetavate Loomade Kaitse Selts (CAPS) vaidlevad vastu loomaaedade väitele, et nende peamine eesmärk on teha teadustööd ja toetada looduskaitset. Loomakaitseorganisatsioonid väidavad, et suurem osa loomaaedade uurimistööd on suunatud sellele, et leida uusi viise, kuidas loomi vangistuses paljundada ja hoida. Oxfordi Loomaeetika Keskuse direktori Andrew Linzey väitel annavad loomaaiad looduskaitsesse vaid "tibatillukese panuse". | Loomaaed |
p-10-Loomaaed | Iga looma kohta, kes loodusest püütakse, saavad mitu tükki selle protsessi käigus surma. Seetõttu loomade paljunemist loomaaedades soodustataksegi. Eric Baratay ja Elisabeth Hardouin-Fugier Jean-Moulini Ülikoolist ütlevad, et üldine loomade "käive" aastate lõikes on üks viiendik kuni üks neljandik, näiteks sureb kolmveerand inimahvidest vangistuses esimese kahekümne kuu jooksul. Nad ütlevad, et suur suremus ongi "väga laiaulatusliku impordi" põhjus.Loomade vangistuses paljundamise varjukülg on, et tuhanded neist sattuvad igal aastal "liigsete loomade nimekirja" ja müüakse tsirkustesse, loomakaupmeestele, oksjonitel, lemmikloomapidajatele ja metsloomafarmidele. Ameerika ajaleht San Jose Mercury News viis läbi kaks aastat väldanud uuringu, mis andis mõista, et 19 361 imetajast, kes lahkusid Ameerika akrediteeritud loomaaedadest ajavahemikus 1992–1998, läksid 7420 (38%) edasimüüjatele, oksjonitele, jahifarmidesse, akrediteerimata loomaaedadesse, eraisikutele ja metsloomafarmidesse.Loomaaiad on reklaaminud liigseid loomi ajakirjas Animal Finders' Guide ('loomaleidja teejuht'), kuhu jahifarmide pidajad panevad kuulutusi müükide ja oksjonite kohta. Matthew Scully kirjutab, et paljud jahipidajad eelistavad küttida loomaaiast pärit loomi, sest neist saab ilusamad trofeed; loomaaialõvi lakk on näiteks puhtam kui metsiku lõvi oma. Ühel juhul tuli ilmsiks, et loomaaia omanik William Hampton oli ostnud loomi ja neid järjekindlalt tapnud, et müüa nende nahku ja päid trofeedeks.Hästisigivaid loomi võidakse tappa liha pärast. Nürnbergi loomaaia direktori asetäitja Helmut Mägdefrau on öelnud: "Kui me leia loomadele häid kodusid, siis me tapame nad ja kasutame neid söödaks." Teisi loomi võidakse müüa väiksematesse kehvemate tingimustega loomaaedadesse. PETA viitab šimpans Edithile, kes leiti betoonsüvendist teeäärses loomaaias Amarillo Wildlife Refuge Texases. Ta oli sündinud Saint Louise loomaaias Missouri osariigis USA-s, kuid müüdi maha kohe pärast kolme-aastaseks saamist ja rändas järgmise 37 aasta jooksul läbi veel viie asutuse, kuni jõudis teeäärsesse loomaaeda.2008. aasta märtsis väideti, et sajad Berliini loomaaia 23 000 loomast on puudu. Sealhulgas väideti, et neid on tapetud ning mõned tiigrid ja leopardid on saadetud Hiinasse, kus neist valmistatakse ravimeid traditsioonilise Hiina meditsiini jaoks. Rohelise Erakonna poliitik Claudia Hämmerling ütles, et tal on tõendeid, et neli aasia mustkaru ja üks jõehobu viidi Berliinist ära väidetavalt uude koju, kuid transporditi hoopis Wortelisse Belgias, mille kohta ajaleht The Guardian teatab, et seal ei ole loomaaeda, küll aga tapamaja. Loomaaia direktor Bernhard Blaszkiewitz vastas, et need väited on "ebatõed, pooltõed ja valed". | Loomaaed |
p-11-Loomaaed | Loomade elutingimused võivad olla vägagi erinevad, eriti loomaaedade puhul, mis asuvad riikides, kus seadus reguleerib seda valdkonda vähe või ei tee seda üldse. Enamik suurtest mittetulunduslikest ja teadustööle orienteeritud loomaaedadest töötavad selle nimel, et parandada oma loomade elutingimusi, kuigi mõõtmetest ja kallidusest tulenevad piirangud raskendavad luua ideaalseid tingimusi mõnede liikide jaoks, näiteks delfiinidele ja vaaladele.Mõned kriitikud ütlevad, et loomaaedades elavaid loomi koheldakse pigem kui vuajeristlikke objekte, mitte kui elavaid olendeid, ja et loomad lähevad sageli hulluks üleminekul vabast ja metsikust elust vangistusse ja inimestest sõltuvusse.Neli aastakümmet väldanud Oxfordi Ülikooli uuring avastas, et jääkarud, lõvid, tiigrid ja gepardid ilmutavad vangistuses ilmseid märke stressist. PETA tuvastas ühe uuringu käigus, mille ta USA loomaaedades läbi viis, et mitme karuliigi esindajad ilmutasid neurootilist stereotüüpset käitumist – nad tammusid, kõndisid ringiratast, kõigutasid või pööritasid päid. Badaltearingi safaripark Hiinas hoiab mõnda kaeluskaru nii väikeses puuris, et loomad ei mahu ennast ümber pöörama. Ajaleht Daily Mail teatas 2008. aasta jaanuaris, et üks neist karudest läks hulluks ning veedab aega pead raputades ja puuriseinu tagudes. | Loomaaed |
End of preview. Expand
in Data Studio
EstQA is an Estonian question answering dataset based on Wikipedia.
Task category | t2t |
Domains | Encyclopaedic, Written |
Reference | https://www.semanticscholar.org/paper/Extractive-Question-Answering-for-Estonian-Language-182912IAPM-Alum%C3%A4e/ea4f60ab36cadca059c880678bc4c51e293a85d6?utm_source=direct_link |
How to evaluate on this task
You can evaluate an embedding model on this dataset using the following code:
import mteb
task = mteb.get_tasks(["EstQA"])
evaluator = mteb.MTEB(task)
model = mteb.get_model(YOUR_MODEL)
evaluator.run(model)
To learn more about how to run models on mteb
task check out the GitHub repitory.
Citation
If you use this dataset, please cite the dataset as well as mteb, as this dataset likely includes additional processing as a part of the MMTEB Contribution.
@mastersthesis{mastersthesis,
author = {Anu Käver},
school = {Tallinn University of Technology (TalTech)},
title = {Extractive Question Answering for Estonian Language},
year = {2021},
}
@article{enevoldsen2025mmtebmassivemultilingualtext,
title={MMTEB: Massive Multilingual Text Embedding Benchmark},
author={Kenneth Enevoldsen and Isaac Chung and Imene Kerboua and Márton Kardos and Ashwin Mathur and David Stap and Jay Gala and Wissam Siblini and Dominik Krzemiński and Genta Indra Winata and Saba Sturua and Saiteja Utpala and Mathieu Ciancone and Marion Schaeffer and Gabriel Sequeira and Diganta Misra and Shreeya Dhakal and Jonathan Rystrøm and Roman Solomatin and Ömer Çağatan and Akash Kundu and Martin Bernstorff and Shitao Xiao and Akshita Sukhlecha and Bhavish Pahwa and Rafał Poświata and Kranthi Kiran GV and Shawon Ashraf and Daniel Auras and Björn Plüster and Jan Philipp Harries and Loïc Magne and Isabelle Mohr and Mariya Hendriksen and Dawei Zhu and Hippolyte Gisserot-Boukhlef and Tom Aarsen and Jan Kostkan and Konrad Wojtasik and Taemin Lee and Marek Šuppa and Crystina Zhang and Roberta Rocca and Mohammed Hamdy and Andrianos Michail and John Yang and Manuel Faysse and Aleksei Vatolin and Nandan Thakur and Manan Dey and Dipam Vasani and Pranjal Chitale and Simone Tedeschi and Nguyen Tai and Artem Snegirev and Michael Günther and Mengzhou Xia and Weijia Shi and Xing Han Lù and Jordan Clive and Gayatri Krishnakumar and Anna Maksimova and Silvan Wehrli and Maria Tikhonova and Henil Panchal and Aleksandr Abramov and Malte Ostendorff and Zheng Liu and Simon Clematide and Lester James Miranda and Alena Fenogenova and Guangyu Song and Ruqiya Bin Safi and Wen-Ding Li and Alessia Borghini and Federico Cassano and Hongjin Su and Jimmy Lin and Howard Yen and Lasse Hansen and Sara Hooker and Chenghao Xiao and Vaibhav Adlakha and Orion Weller and Siva Reddy and Niklas Muennighoff},
publisher = {arXiv},
journal={arXiv preprint arXiv:2502.13595},
year={2025},
url={https://arxiv.org/abs/2502.13595},
doi = {10.48550/arXiv.2502.13595},
}
@article{muennighoff2022mteb,
author = {Muennighoff, Niklas and Tazi, Nouamane and Magne, Lo{\"\i}c and Reimers, Nils},
title = {MTEB: Massive Text Embedding Benchmark},
publisher = {arXiv},
journal={arXiv preprint arXiv:2210.07316},
year = {2022}
url = {https://arxiv.org/abs/2210.07316},
doi = {10.48550/ARXIV.2210.07316},
}
Dataset Statistics
Dataset Statistics
The following code contains the descriptive statistics from the task. These can also be obtained using:
import mteb
task = mteb.get_task("EstQA")
desc_stats = task.metadata.descriptive_stats
{
"test": {
"num_samples": 724,
"number_of_characters": 128536,
"num_documents": 121,
"min_document_length": 510,
"average_document_length": 786.595041322314,
"max_document_length": 2725,
"unique_documents": 121,
"num_queries": 603,
"min_query_length": 19,
"average_query_length": 55.32006633499171,
"max_query_length": 115,
"unique_queries": 603,
"none_queries": 0,
"num_relevant_docs": 603,
"min_relevant_docs_per_query": 1,
"average_relevant_docs_per_query": 1.0,
"max_relevant_docs_per_query": 1,
"unique_relevant_docs": 121,
"num_instructions": null,
"min_instruction_length": null,
"average_instruction_length": null,
"max_instruction_length": null,
"unique_instructions": null,
"num_top_ranked": null,
"min_top_ranked_per_query": null,
"average_top_ranked_per_query": null,
"max_top_ranked_per_query": null
}
}
This dataset card was automatically generated using MTEB
- Downloads last month
- 7